Koju sain rõõmsasti - 48h-ga Pariisi külje alt Tartusse! :)

Jou!
Hehe,
kodus olen juba kahe nädalakese.
Kodus on hea :) Mõnus.
Ibizalt hakkasin tulema 23.august ning 28.august olin juba kodus. Ehk sealt tulin täpselt 5 päeva! :D Pariisi lähedalt aga 48h-ga..Veel ägedam, jeeiii!!
Kuidas meil läks reis - üliedukalt?
Mulle tõsiselt meeldis, meelde jäävad vaid vapustavad elamused....

Lähemalt siis:
Ühe terve postituse hõlmab endale rekordkatse.

Koju jõudsime Hispaaniast(Ibizalt) väga huvitavalt!

Praamiga sõita oli ülitore - sain mõelda tõsiselt korralikult - ligi 2h, lähemalt järgmistes postitustes. See oli väga intensiivne "eluülemõtlemine".

Praamis sõime veel küpsiseid, mis on IBIZAlt - ülihead ja ÜLIODAVAD(ligi ca 10 kr, aga mingi 800gr- meil tavaline pakk on mingi 100gr + need olid "Marie" küpsised - mega mõnnad nagu)....

Praamist ärgates oli hea minna päevitama basseini äärde - jah praamil oli puhkajatele mõnituseks jäetud väike bassein, mida ikka kasutati, kuigi kõigil oli suht kopp ees vms... :D

Maha tulles üritasime hääletada autodele, aga KÕIK läksid vales suunas, Barcelonasse või olid täis või lihtsalt vaatasid meid imelikult(seda siiski vähemuses).....

Me siis läksime kõndides raudteejaama, et maantee lähedale asuvasse linna hääletada - Barcelona teatavasti ülisuur.
Rongijaam oli ikka väga huvitav. meie sattusime ainult pikamaarongijaama - LAHE!
Me siis mõtlesime, et kas riskime ja hüppame mingile pikale marsruudile rongi peale, aga otsustasime, et kõnnime maantee äärde - kas või võtku see meilt 5h.

Ja me siis hakkasimegi kõndima. Nägime ära veel Parlamendihoone(Kataloonia oma), igast lahedaid kujusid ja suure purskkaevu. Linn oli imelikult tühi kuidagi.

Me siis ikka kõndisime ja küsisime abi kuniks Kadrit haarati ühe küsimise aegu taksojuhi poolt kuskile kaugemale ja hakati näitama tanklat. Minul kui reisijuhil oli suht nii, et mis mõttes. Ma olin uhke, ega läinud vaatama ja pärast lasin Kadril vedada.
Nina ees kõndisin ja ironiseerisin Kadrit, mis teda väga marru ajas.

KÕIK!

Kadri istus maha ja lubas, et ei jätka minuga reisi.

KÕIK!

LÄBI!

EI!

APPI!

MIDA MA KÜLL NÜÜD TEEN!!!!

Jah, mul käisid külmavärinad läbi ja ma kartsin, ma ei tahtnud seda kohe üldse mitte, olin nõus selle olukorra mittejuhtumise eest palju ohverdama..

EI!

Ta ei tahtnud!

TA TAHTIS, ET ME ERALDI REISIKSIME!!

APPI, MA NUTSIN!

Teadsin, et tegin talle väga haiget kogu aeg.

Dramaatiline.

Laigu mõtles kiiresti ning proovis olukord lahendada - tundis valu kõigist rindadest, et tõesti asi oli mädane. Teadis, et tuleb kord majja saada. Sai aru, et oli väga valesti teinud, hea nüke Kadri poolt - mõtlesin ma hiljem.

Samas tean, et Kadrile oli see kogu aeg väga valus - me tülitsesime väga palju.
Samas leppisime ka väga palju, oli ülimega palju häid hetkeid ja asju.

Praegu seda blogi kirjutades kuulan meie laulu Kadriga: Waka Waka - Shakirat ning mul VOOLAB HIGI! See oli tõesti kõige jubedam hetk minu jaoks.

APPI! Ikka karjun ja tahaks nutta.

AGA - ma lohutasin ja meelitasin ja flirtisin ja kõike muud, et asi ei läheks mädaks.
Kadri oli nõus lennukiga koju minema, emalt raha anuma ja kõike muud. Mina seda teha ei saanud ega tahtnudki. Minu au oli läinud, sest see polnud oluline. Oluline oli see, et ma lubasin talle kogu aeg, et me ei lähe lahku. Seda me ka ei teinud!!!

Jah, kõik sai korda.

KOOS JÕUDSIME KA KOJU!

Nii, nüüd aga edasi. Kõndisime tanklasse, kus meid üldse ei tahetud ning kõik tahtsid aidata, aga ise ei viitsinud midagi teha.

Me siis läksime KIIRTEELE - kõndisime enne 1h ja siis kiirteele hääletama - võttis peale üks karvane mees - hiinast(tegelt mitte karvane). Ta ei osanud SÕNAKESTKI inglise keelt - ainult mandariin, mandariin ja mandariin, vahepeal ka mõni espanjol.
Täitsa jube...

Viskas ta meid loomulikult haigel kiirteel maha 10 km edasi kuskil valel teel, aga jah. mis teha ? Ärge hiinlaste peale minge- SOOVITUS!!!

Ning siis me rallisime seal - kuskil pärapõrgus 140km/h sõitsid meist mööda kihutajad ja ka rekad. Jube oli! Õnneks oli natz valge veel. kell oli mingi 11 vms. :( Jube värk.
Kõik karjusid, et umbes mis teed seal? Me kogu aeg kõndisime aga edasi - saime ühest kurvist mööda ning hakkasime hääletama.

Toiduvarud hakkasid lõppema - viimane PORGAND LÄKS käiku.
Polnud ei süüa - õnneks oli juua. Me olime väsinud, traumeeritud, tülitsetud ja nälginud. Tahtsime kohe kiirrongiga koju saada.
Teen postituse ka veel, et mida me tahtsime süüa reisi ajal, kui nälg näpistas!! :D

Nii nüüd karmist seiklusest välja minnes - ootasime ligi 1h seal ja hääletasime, vahepeal ka mitte - kopp oli ees.

ÕNNEKS võttis meid peale kullakallis mees Hollandist, kes meid viis õigele maanteele - nimelt linnast viis väljas 2 teed - üks Prantsusmaa poole, teine Prantsusmaa poole(ainult et tee lõpeb poole peal ära + läheb mere äärt mööda).
Meil oli vaja saada Perpignani, mis on piiri ääres suht, kus meid pidi vastu võtma üks CS, kellega räägitud juba ammu.

Nii, aga siis meid võetigi peale - juhuuu. Vapustav, tahtsime Kadriga teda suudelda.
Ta viis meid õigele teele ning sealt edasi saime kohe I auto peale - räme tibi seisis kuskil auto juures - arvasin algul(ekslikult) eelarvamusega, et tema küll meid peale ei võta - mingi räme tibi suht uhke autoga. Mees ka mingi jõurammumuskel kindlasti.

Aga võta näpust või varbast, peale meid võeti. Väga kenasti, viidi kohe õigesse kohta, kust me järgmise autoga, mida nii kergesti saada ei olnud, sest seal tankla ees olid magavad inimesed ainult + tankla oli suletud, üks põrsas istus küll sees...

Siis olimegi rõõmsalt Perpignani rongijaamas, kuhu enne saada oli vaja eksida. :)
Aga autojuht sõitis muide kuskile kaugele Sveitsi - otsis enda GPSi järgi kiireima ja odavaima tee koju Sveitsi - nimelt kiirteemaksudest eemal olles.

Magasime mehe juures, kes armastab Ameerikat - ilusad pildid igal pool. Tore, aga samas - teki saime ka tänu läbi Kadri suure kauplemisoskuse. Külm oli, võrreldes Ibizaga. Süüa saime - sõime oma eelviimased nuudlid ära - juurde anusime leiba, mingit krõbisevat. :D

Viis ta meid valesse kohta, kust meid võeti õnneks peale ja toodi õigesse kohta - kaubiku mees tegi ikka hiilgama suure ringi - linnast läks kaks teed kiirteele - üks põhjast, teine lõunast - lõunast viib tee Barcelonasse - sinna ei lähe keegi, kes tahaks minna põhjasse - tola Perpignani kutt(muide nõuab mult veel CSi iseloomustust, sest ütleb, et muidu ei taha keegi teda enda juurde Taani reisile minnes - HAHAHAHA tola ruudus!!! :)

Sealt edasi põgenesime me autodega edasi - saime musta peale, kes oli kristlane. Ta oli tore - kuulas kogu aeg mingit jumala muusikat - huvitav.

Ma ütlen, et reis oli nagu uute muusikastiilide ja voolude tutvustusreis. Tõsiselt palju erinevat muusikat sai kuulatud - juba Ibizal oli MINU VÄGA SUUREKS imestuseks väga palju erinevat muusikat, peamiselt siiski midagi sinna träna, hardtrance jne poole.

Puhake nüüd lugemisest silmi. Venitage neid, vaadake kaugustesse, masseerige.
Kui tahaks midagi muud teha, siis võite seda teha. Jätke meelde, et siis edasi läheb siit kuum lugu kodusesse Eestisse.

-------------------------------------------------------


Nii.
Pärast musta(ma pole rassist), läksime edasi ühe reka peale. Ootasime tanklas ikka suht kaua, mis oli jama, aga see-eest oli hea süüa küpsiseid, mida me Ibizalt kaasa ka võtsime - need on niiiiiiiiii nämmid :D:D:D:D

Seejärel rekaga sõites ma tudusin taga voodis, aga Kadri ajas juttu mehega Columbiast vms. Ta kutsus meid külla jälle, mis on eriti postiivne. Tore teada :)

Tahaks küll L-Ameerikasse, vägaaa koheee...
Tundub nii mõnus koht olevat - TransAmerica teed tahaks sõita ka L-Ameerika ülevalt kuni alla välja.

Nii, aga see rekajuht andis meile väga mõnusa MELONI. Nii ilus ja SUUR(võrreldes EE-ga ca 2- 2,5x suurem).

Sealt hääletasime me kenasti toreda paari peale - hääletasime väljasõidul ning ta peatus ning kõik taga kohe karjuma, et tule eest vms, mida on nagu, mõtlesin ma. Issand, kas on raske oodata 15 sekundit või, kui tõesti ei ole äärde parkimis võimalust(ilmselgelt hääletaja viga)?

Nemad viisid meid ära täpselt nende kohalike juurde, kes meid vastu võtsid. CS-st leidsime nad. Väga huvitav tundus see Tom olevat.
See paar helistas talle ennem ja küsis asukoha ning me saime nendega kenasti kokku - suht äärelinnas elasid vms - nö vahepeal.
Läksime koju - rääkisime tee peal Austraaliast ja Prantsusmaast(veidike), sest nad ise on pärit Austraaliast. Hullult vägev nagu. Meil kontakt olemas ja tutvused nagu.
OLULINE!
Mis aga veel olulisem? Me SAIME SÜÜA! Ja seda mõnusalt. :D
Kõigepealt sõime tacosid(ma Mehhikos suht harjusin ära nendega) ning PRANTSUSMAA juustu - SEE OLI MEGA! . Üks parimatest toiduelamustest - tõesti väga mõnna oli. Selline POOLsulajuust - üks tavaline ja teine sinihallitusjuust. Mina, kes tavaliselt ei söö sinihallitust, läks see väga hästi alla, sest see on Prantslaste juust, just täpselt selle pärast.

Õhtul pärast veiniga kostitatud õhtusööki, saime veel ühe veini ja chillisime mööda tänavaid ringi ja vaatasime erinevaid baare, chillimispaike Lyonis. Usun, et see on ülilahe linn, kui on sügis, sest siis on kõik lahedad üliõpilased tagasi(nagu Tartuski). :D

Rääkisime palju igast Prantsusmaast ja Austraaliast(eriti seda, et miks on see nii eriline), mäletan, et mõnel talumehel on LENNUKID(ei usu seda siiani), et ühest otsast teise minna. Nagu jah - mõned nö talud ja karjamaad on suuremad kui MEIE RIIK! Ära usu, aga seal on jah nii. Mõnel ainult, aga siiski - tal üks tuttav rääkis, et kuidas ennem sõitis autoga talumajast karja juurde, nüüd läheb lennukiga. Päris mõnus või ?! :D Hahaha, väga haigeeee
Igast teemasid sai veel arendatud.
Rääkisime ka aastast backbacker olemast. See tundus väga ahvatlev.:D
Tahaksin isegi väga proovida seda ka kunagi.

ÖÖsel vaatasime filmi, kus ma jäin suht kiirelt magama. Pidin selle lõpuni vaatama - lubasin endale. Kahju, sest jah Kadri ka magas juba ja ta ise oli seda näinud ja siis me olime väga ebaviisakad.

Hommikul sõime krõbuskeid ja sõime ka juustu(JÄÄLLLEEE ÜLIMÕNNNAAAAA).
Pärast läksime veel ühte kohta - pesime ka ennast.
Muide ta lasi meil pesu ka ära pesta - tegime seda õhtul enne välja minekut ja öösel kuivama.
Hommikul juba puhas pesu selga, küll oli heaaaaa :D

Igatahes me läksime majast välja hommikul - olime mäkke ronimas, küll oli raske, eriti Kadrile, aga seal oli metsikult rahvast. Tegime linnale veel väikse tuuri, mis oli mõnus.

Lõunal saime süüa JÄLLE JEE, ning hakkasime hääletama liikuma, tegime veel kaarti talle ning ma pidin suht kogu aeg Kadri toal ust kinni hoidma, sest ta oli väga uudishimulik, siiski mitte füüsiliselt, vaid küsis ja värki.

Hääletama saime suht kiiresti peale - ta läks meile veel paremat kohta otsima ning ma pidin teda tagasi kutsuma, et taga hüvasti jätma. Naljakas olukord - autojuht ootas meie järgi. Autojuhiga rääkisime Eestist, €-st, Prantsusmaast ja üldse maailmast, väga hariv vestlus(sellest järgnevatest blogides mõnes juttu ka pikemalt).
Lõpuks rääkisin, et kui vaesed me oleme ja ta andis meile 10€. Nii armas inimestest ikka.

Siis tuli see 9,5h-ne tankla peatus. :D Jubedus ausalt ka.

Pärast seda järgmisse tanklasse 2h, kus me ostsime endale tanklast suppi. Oli küll mõnna.

Liikusime suht kiiresti - mingi reka võttis meid peale kiirtee pealt, kuhu sattusime tänu sellele et osad prantslased EI VIITSI, EI TAHA, EI SOOVI õppida seda inglise keelt. Andis meile reka ka piima, Kadrile cocat. Oli mõnus.

Sealt liikusime kiiresti edasi auto peale, marokolased vms. Kes meid kiirteel maha viskasid - sealt saime kohe peaaegu(pissipaus ja 10 min jäi vahele) politsei peale.
Kartsime vägaa.
Oli küll hirmus värk.
Kartsime väga. Rääkisime kes me oleme ja kust tuleme. Kadriga ise muidu väga õnnelikud, et saime lõpuks sõita veel politsei autoga. MISSION COMPLETED. Ütles ka meile: "USUALLY(seda Kadri ei kuulnud) we make a fee, about 40€ per person". Kadri hakkas rämedalt põdema, üritasin teda rahustada, aga ei midagi. Õnneks visati meid kiiresti Saksamaa piiril välja ning Kadri oli iseenesest rahunemas.

Sealt saime autojuhi peale, kes vahetas vahepeal autot mingi mehega. Ärimeeste värk.
Viis meid tanklasse - sealt saime edasi järgmisse tanklasse, aga oh üllatust.

Veel hääletajaid - kolmekesi mingid kahtlased poolakad. Tõesti poolakad - kõik kolm kutti ka veel. Suht kahtlane, ausalt ka nagu! :D Siiski nad said kiiresti peale - tänu meie abile muidugi.

Küsisime, küsisime ja küsisime, selline vahva tegevus.
Kuniks meid võttis peale üks vahva kaubikumees(tean jah, et halvad kogemused varasemalt), me sõitsime temaga edasi järgmise bensukani, milles seisid jällegi(mitte just päris) kaunite säärtega naised.
Küsisime natuke aega - ca 20minutit ning me saimegi peale. Vohhoo. Huvitav oli küll see, et need tipsid passisid oma ülisuurte kottidega lihtsalt ukse ees(jutustasid omavahel), hämmastav. Vb kartsid meid?! Kes teab!?

Saime kenasti auto peale. Järgmise autoga liikusime oma 3h kindlasti, väga hea oli mõelda elu üle järgi ja kõike seda ka kirja panna. Nüüd tuleb varsti jälle aeg maha võtta ja seda kõike uurima hakata.
Autojuht on naine ning temaga oli vahetevahel vestelda päris mõnus.

Jõudsime temaga Nürnbergist edasi. Ta pidi magama, ei jõudnud sõita - oli terve päeva sõitnud. Peatusime suures tanklas, aga oli juba pime.

Siis läksime meie rõõmsalt Kadriga tanklasse, kus meil alguses õnne polnud. Mõtlesime, et kõht on kuradima tühi ning liikusime hopsti-hopsti edasi sööklasse-kohvikusse. Istusime Burger Kingi, hehehehe. Võtsime oma VIIMASED nuudlid välja - 1 pakk ainult siiski. Kadri läks ja küsis 2 suurt tassi kuuma vett - mehele ilmselgelt meeldis ta väga. Mina samal ajal tõin meile kohvikust(kõrval samuti asus) leiba ja seda saksa põhilist konksu, mis on soolaga kaetud. Küll oli hea õhtusöök.
Mis oli väga huvitav, et ma sain ära visatud asjade hulgast vägaaa terve, e. väga mitte söödud(peaaegu üldse) friikad, mida isegi mina sõin.
Jah olen küll tervisetoitlane, kuid siiski parem elada, kui nälgida ja surra(haigeks jääda).

Pärast sööki uuesti hääletama ja JEE, saimegi peale.

Liikusime juba ülesse Berliini poole, kus ikka autosid oli ning järgmises tanklas küll polnud. Rääkisime vaid rekkameestega, sest seal muid ei käinudki, Ohh üllatust. Küll aga saime pärast pikka lesimist ja kurtmist tuttavaks 2 mehega, kes alguses meile "Ei" ütlesid ning seejärel, kui me neile ikka vihjeid jõudsalt tegime(lootusetuse olukord), tahtsid nad meid siiski aidata. Läksid nad ise Berliini ning oleks viinud täpselt väga õige koha peale. Meile sobis! Saime öösel auto peale - näitasime tee kätte ning heitsime tuttu - vähemasti mina. Point selles, et mina olin ühes posti autos, tema teises. Vägev, kas pole? Ma kartsin küll Kadri pärast, samas olime kogu aeg kontaktis(vähemalt nemad omavahel) ning lisaks need olid mehed, kes ametlikult tööl + sakslased. :D

Järgnevas tanklas Berliini külje all oli täitsa öö. Me reisisime ja oli tore, aga see olukord oli ikka ÜLINALJAKAS.
Igatahes enne seda ostsin ma salaja meile Kadriga kahe peale ühe õlle ning krõpsud- kus on sees pähkel ning nad on vastikult sõltuvust tekitavad. Päris mõnna oli! Tähistasime seda, et oleme Saksamaal, voilaaa... :D

Poolakas tuleb meie juurde, pärast seda kui küsisime talt, et kas plaan sinna ja sinna minna. Ta vastas vaid nii : " Mhh. Ich muss dass und dass und dass machen" Ma ei saanud essugi aru. Fain. Okei, las uurib siis. Aga mida ta tegi?

TA LIHTSALT VÕTTIS MEIE ÕLLE ja jõi selle tühjaks - ligi kolmandiku õllest. Vastik ja haige inimene, ma tahtsin teda lüüa, aga mõtlesin, et ootan seniks kuni ta autosse meid ära räägib vms. Arvasime algul, et ta rekamees. Noh jah, oli ta seda kindlasti. Lihtsalt suvaline tüüp mingist marsabussist, kes arvas, et ta on lahe ja uurib, et äkki saame tasuta sõitma.
Tegi seda demonstratiivselt veel meie nina all, VASTIK põrsas, ausõna...

See tegi küll nagu margi täis riigil, usun et tegime meiega sama. See ainult näitab, kui väga pannakse võrdlusesse mõne kodaniku teoviisid kogu rahvale.
Jubedus mõnes mõttes.

Õnneks saime sealt ühe rekka peale, kes viis meid piiri äärde. Piiri ääres Saksamaa poole peal olles veel(magasime ka rekas sõidu ajal - ca 1h). Rekajuht oli tore ja üliabivalmis, kuna ta ise kaugemale ei sõitnud, siis tahtis meid väga aidata. Kahjuks ei saanud.

Tegime Kadriga hommikuvõimlemist seal reisi ajal, mõnna oli. See kohe viis kõik mõtted mujale, rahustas ja andis enesekindlusjõudu. See siis nimelt just ka viimases tanklas enne Poolat. Kartsime Poolat natuke eelmiste nende jamade pärast.

Küll, aga läks meil väga hästi, sest me saime juba ühe laheda inimese peale, kes viis meid Poola ainsale kiirteele, sedagi ehitavad nad jõudsalt. Sel teel on ka paar tasulist makseputkat, millest mööda sõitu väga ei saa.

Lugesime kogu aeg tunde ning kilomeetreid, et saada koju. Tahtmine oli ülimegahüpervägahullult suur. :) Noh tegelt mitte üldse nii suur. Tahtsime kindlustunnet ning mugavust ning oma vanu harjumusi ja käitumismaneere tagasi.

Küllaltki huvitav oli ka see, et järgmine autojuht, kes meid peale võttis tahtis olla niivõrd abistav, et ostab meile süüa-juua poest. Kahjuks/õnneks rabasime väga vähe kaasa, aga ei osanudki väga arvata seda kõik ette - poes olles.
Mis mulle meeletult meeldis nende poes on need jogurtijoogid? Meeletult maitsvad ja mõnusad ning head :D Eestis võiks ka olla- neil on need suuremad ka - ca 0.3l vms.

Jätkan jälle edasi kirjutamist-meenutamist järgmine päev... XD

Taas, alustan blogimist edasi. Küll sellega ikka alles venib. Nii nüüd kiiresti jutu juurde tagasi! :D

See tore poes väljategija autojuht viis meid suht Varsavi lähedale täpselt õige tee äärde. Edasi saamine polnud väga raske ning me saime juba ühe reka peale.

Poola ikkagist ju.
Rekamees lubas meid lasta õiges kohas maha - jäime magama.
Aga ohh üllatust - ärkasime ülesse tänu Rene ja Pätsi kõnele, kes mind ikka väga närvi ajasid too kõne. Mitte nemad polnud süüdi, aga said süü enda kaela.
Nimelt ma nägin silti, kus minu tee viis ning reka pani 80ga edasi.
Haige asi on see, et kuidas Sinu tee täpselt Sinu ülesärkamisel maha jääb.

Karjusin natuke Eestis olijate peale ja siis viskasin kõne ära ja ütlesin "eriolukord".
Kiiresti hops Kadri ülesse.
Teise käega viibutasin rekamehele. Ilmselgelt ta ei saanud keset teed meid maha lasta, aga krt ma ei viitsi nii lähedal(samas nii kaugel) Eestist olles mingi täiega kõndima. Ei-ei-ei.

Mölisesime natuke temaga, Kadri oli hull rahulik, ma mingi suht närvis.

Siis saime õnneks maha hüpatud.
Ohh kui hea oli olla.... :D

Aga pikk tee oli ees - kõndisime tagasi oma teenurga juurde - ca 25 minutit. Olime sellega harjunud - see oli meie viimane linnatuur, seda mainisin ka Kadrile. Nii hea, eksole. Suurte kottidega niimoodi mütata(mitmeid tunde järjest) pole üldse tore :D

Jõudsime lõpuks õigesse kohta, siis võttis meid peale tore naine, kes oli ikka väga imestunud meie marsruudi ja asjade peale. viis edasi meid ca 7 km, õnneks, sest viis meid peavoolu juurde tagasi. Alati proovi saada sinna, kus on rohkem autosid - ka 5x rohkem võimalusi :)
See nagu hääletamine autobahnil, võimalus on päris suur.

Edasi viis meid üks mees, kes rääkis vaid vene keelt edasi ca 20km. Olime oma õigel teel koju, iga km võtsime kui suurt õnne. Kadri praktiseeris oma vene keelt, seda siin ikka osatakse, aga ise vene keeles suhtlema hakata ei tohi.

Edasi saime mitme autoga natz edasi kuni jõudsime päris korraliku teeni - Varsavist ülesse Leedu poole. Meile sobis. Vahepeal saime autojuhilt natuke näksimist ka, süüa küpsist. Kadri ütles, et ära söö kõike ära, aga mina sõin nagu näljane ja jätsin ca 5tk karpi alles - tema ütles seepeale, et võta kõik ära, ma vaatasin küsivalt talle otsa ja siis nii varsti olidki need minu kõhus, aga mitte selles autos, vaid järgmises.

Võtsime külakosti kaasa autosse, kes viis meid mitusada km edasi. Temaga oli põnev vestelda - oli ta ju müügimees ja rääkisime ärist jne.
Aga ohh üllatust, ei saa ikka minna mööda Poolast ilma kõva tormi, äikese ja vihmata. :D
Saime seekordki selle osaliseks. Õnneks veel olime autos. Siis vurasime Bylastoki äärelinnas ringi ja otsisime parimat teed hääletamiseks, ikka veel autos, õnneks.
Sest oli uputus ja mingi teedeehitus ning kõik oli sassis ja segamini ja kitsas jne.

Hääletasime omast arust heas kohas ca 1h ja tuligi meie õnn. Naine, vanaema ja laps.
Tore! Istusime kolmekesi Kadri ja lapsega taga ning emme-emmeemme olid ees.
Toredad poolakad, välismaal elanud ka, vist seepärast eriti toredad.
Päästsid meid ära külmast ilmast ja veest.

Mis meie tegime oligi see, et me hüppasime maantee ääres olevast tanklast maha. Küsisime esimese inimese käest - ei saanud peale. Küsisime politseiniku käest, tema hakkas meile otsima autojuhti - tahtsime alguses saada järgmisse tanklasse, see pidi olema suurem ja on ka pärast linna(tõenäosus on suurem ikkagi ju).
Siis politseinikud leidsid meile kellegi, kes pidi sinna suunas liikuma. Juhuu. Saime kiirelt peale.
See oli mingi minibuss, mis oli üsna äge ja inimesed olid küll algul natuke tõredad, aga samas muhedad. Rääkisime natuke ca 5minutit ning selgus tõsiasi:






















See oli päris jube ja kummaline.



Nad sõitsid EESTISSEEEE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Tõsiselt nagu POOLAST EESTISSSEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!!!!!

Imeline lihtsalt, vapustav ja uskumatu, aga tõesti nii oli.

Me ei suutnud oma emotsioone taltsutada, hakkasime kohe täiega pugema, et ikka me tahame ka sinna tulla jnejnejnejne. :D

Ja nad olid nõus.

Jeeii ;)

Aga ikkagist, me läksime maha seal tanklas, kus küsisime..
Nii jama, ei tegelt päris hea.

Sest - me ostsime minu Poola zlottide eest endale õlled ja krõpsu ja näksimist ;)

Oli kui tore meil ikka oli :D

Kadriga muudkui pajatasime juttu ja vehkisime ja jõime oma õlut ning kuulasime muusikat, ilmselgelt jäime magama. Päris tore.
Ärkasime vahepeal, kui nad söömas käisid, jälitasime neid igale poole, IGAKS JUHUKS.

Öö möödus kiiresti, tahtsin, et isa meile teeks veel pastat, et kui koju tuleme, aga jah. Me magasime ja magasime ning ka nemad magasid.
Nimelt nemad läksid Soome laeva peale ning tööle Helsinkisse.
Vahva, kas pole! Teinekordki.

Eestisse jõudsime ilusasti õigel ajal - väike pohmakas oli kaaa :D
See õige aeg oli kell 7.30 vms.
Ootasime natuke ja seejärel tuli ja võttis meid peale üks mees, kes ütles, et saab meid max 25 km edasi viia. Tema oli nimelt antud teelõigu, mis pöörab Ikla maanteelt Viljandi peale ca 12km Pärnu-Tartu maantee osas teedejuhataja. Ehk käsutaja ja tegija. Oli väga põnev suhelda(vt huvitavate inimeste suhtluspostitusest).

Pärast teeremondi lõppi viis meid edasi rekamees, kes oli kohalik. Väga huvitav mees, vestlus oli vägagii kaasahaarav ja näidete põhine. :D

Viljandis pani ta meid maha ning peale võttis mingi rootslane, kes oli ülikahtlane, ma ei julgend temaga isegi vestlust alustada - üliviisakas ja korralik vms, aga lihtsalt mingi ükskõikne või nii.

Siis viis meid kohtuhoone ette ära, kus mu isa meile järgi tuli.

Toreeeeeeeeeeee :)

KOjuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!

Kohe pliidi juurde ning SÖÖÖMAAA :D
Saimegi oma suure portsu sööki kätte, juheeiiii....

Ilmatu tore, kas pole nii!!

Emotsioonid olid kirjeldamatud.

Läksime siis välja kiigule ning rääkisime ja tegime väikese reisikokkuvõtte ka ära - lugesime autod kokku + ööveetmispaigad panime ka kirja.

Selline pinge oli justkui kohe maas.

Mis mina aga tegin?
Sõitsin kohe TLN-sse, sest seal oli juhatuse koosolek. TORE! :D Ei mulle meeldis, et kohe sain ühelt lainelt teisele hüpata.

Nii- nüüd olete kõik väga tublid, kes on jõudnud siiani.
ÜLIEDUKAD! :D

Loodan, et saite targemaks, oli lõbus ja vahva.
Jagasin teiega oma parimaid ja halvimaid emotsioone väga tõetruult....

L.